Multifilm – Suur maalritöö laul

26. november, 2024

Lisa kommentaar Tühista vastus

1970. aastal ilmunud Multifilm lugu nimega Suur maalritöö

Selle loo helilooja ja sõnade autor pole teada. Seda lugu pole veel avalikustatud, kuid allpool näed selle artisti teisi laule, mis võib anda aimu, millist lugu võiks oodata.

Me pole kindlad, kas antud lugu on ka Spotify-s või Soundcloudis kuulatav, kuid võid seda ise kontrollida. Võimalik, et seda lugu on mänginud sellised Eesti raadiojaamad nagu Raadio Elmar, Raadio 2 või Ring FM. Mõnesid moodsamaid palasid mängib ka SkyPlus.

Seda lugu - Suur maalritöö - mp3 formaadis ega ka muus formaadis alla tõmmata (download) meie teada ei saa, kuid saad seda siiski kuulata ja vaadata, kas siin või siis otse Youtube-st.

Veel mõned meie andmetel selle looga seotud märksõnad ja täägid on toodud järgnevalt: Sõnade autor on Ellen Niit (ca 1970) Multifilm on ilmunud 2013. aastal Muusika autor on Vaiko Eplik. Laulu esitavad Mari Jürjens (Pokinen), Vaiko Eplik ja Priit Võigemast
Video identifitseerimiskood on Y-sX_0rTMyo

Kui Sul on huvitavat lisainfomatsiooni selle pala kohta, siis oleksime väga tänulikud, kui saadaksite selle meile see meile siit või lisaksite sellesama loo kommentaaridesse!

Multifilm - Suur maalritöö sõnad

Kord õige ammu, kullapai,
kui maailm alles valmis sai,
ta oli värvimata.
Kõik oli tehtud justkui veest
ning ilmetu näis pealt ja seest.
Kuis hoida lahus tinti teest
või mahla piimast, liimi meest,
kui kõik on värvimata!
Nii segi raud läks kullaga,
liiv mannaga ja mullaga,
jääkarud metsakarudega,
öövarud päevavarudega
ja nõnda edasi.

Kõik lilled olid jumeta
ja talved valge lumeta,
ei sügis ega suvi
ei äratanud huvi.
Jäid viud-marjad värvetuks
ja lapsed lausa närvetuks –
kõik sedasi.

Nii lõpuks ilmast iga vaks
läks juba nõnda igavaks,
et rahvas tõstis lärmi:
„On vaja lihtsalt värvi!
See pole mingi õige ilm,
kus sees ei võta ükski silm
ei jää-, ei metsakaru,
ei öö, ei päeva aru,
kus kõik on värvimata!”

Siis tuli platsile pintslimees,
käes värvinõud, kus värvid sees,
et värviga kõik katta.
Ta vaatas ringi enne tööd
ja küsis: „Noh, mis värvi ööd
siis on te aru mööda?”
Kõik hüüdsid: „On siin küsimust!
Öö, teadagi, on süsimust,
kui on õks õige öö ta!”

Nii võttis pintslimees
ja värvinõu, kus musta sees,
ning tegi algust tööga.
Ta värvis mustaks pikad ööd,
maamulla, rõõmsad künditööd,
jääkaanest vabanevad veed
ja märjad kevadised teed.
Siis värvis ta veel putukaid,
veekirpe, õhumutukaid
ja laisa poisi räämas peod
ja igasugu häbiteod.
Kuid värvis ka veel asju muid –
küll silmi, nööpe, marju, puid
ja hulga rahvast mitmel pool
ja mõnest asjast ainult pool,
et oleks lõbusam.

Kuid maailm pole ainult must,
vaid kirju-mirju on ta just,
kui silmad peale lööd.
Nii võttis poti pintslimees,
kus sinist värvi oli sees,
ja jätkas oma tööd.
Mis siniseks, mis siniseks
siis tegi pintslimees!
Eks ikka taeva üleval
ja põlislaaned kaugel all
ja mered, järved, lätted, jõed
ja ojad, lombid, nende õed,
kuldnoka munad, unenäod
ja varahommikused käod
ja sinililled sambla sees
ja heeringateparved vees
ja kalameeste tööd.

Kuid ainult sinav pole ilm.
Seal palju värve märkab silm,
kui pilgu peale lööd.
Nii pintslimeeski kohe vist
seejärel võttis rohelist.
Ta võttis seda kahest nõust
ja segas seda kõigest jõust
ning jätkas kähku tööd.
Mis head siis rohelisega
seal värvis pintslimees!
Ta värvis värskeid lehti puil
ja põlde suvehommikuil
ja põõsastiku kohevust
ja heinamaade rohelust
ja kurke, kapsaid, ubasid
ja metsa haljaid tubasid.
Kuid sekka värvis mürgist meelt
ja keelekandja sapist keelt
ja vaseroostes raha
ja mõnda muudki paha.

Siis värvis eod veel terasse
ja rohekindad kerasse
ja tõugu, millel liblik sees,
ja poisi, kellest kasvab mees
kesk õppimist ja tööd.

Kuid ainult haljas pole ilm.
Seal palju värve märkab silm,
kui pilgu peale lood.
Nii värvipoti võttis mees,
kus punast värvi oli sees,
ja jätkas ruttu tööd.

Mis punaseks, mis punaseks
siis tegi pintslimees!
Eks patsipaelad, palged, suud
ja suvelilled, sogispuud
ja punakarjad karjamaail
ja punamarjad marjamaail
ja mõne noore käbi ka
ja õige suure häbi ka.
Kuid palju oli teha veel;
ta värvis koidu, eha veel
ja pidupäeva lipud ning
kõik elava, kel sees on hing,
ja kuumad ääsitööd.

Kuid ainult verev pole ilm.
Seal palju värve märkab silm,
kui pilgu peale lood.
Seepärast võttis pintslimees
nood värvinõu, kus kollast sees,
ja muudkui jätkas tööd.

Mis kollaseks, mis kollaseks
siis värvis pintslimees!
Ta värvis viljaterasid
ja suuri juustukerasid
ja kaalikaid ja taeva kuud
ja sogistuules vahtrapuud
ja mesikargi, linnumett
ning päikeses virvendavat vett
ja linde kollapugusid
ja terveid rahvasugusid
ja lilli, lehti, liiva, tuld
ja ainet, mille nimeks kuld,
ja kuldset põllutööd.

Jätkan kohe...

Kuid ainult kuldne pole ilm.
Seal palju värve märkab silm,
kui pilgu peale lööd.
Siis aga paistis sedasi,
et too ei lähe edasi,
sest pole enam värvi.
Vaid nõude põhjas vilk ja vilk
näis kiiskavat veel mõni tilk.
Ja rahvas tõstis lärmi:
„Kuis nõnda!
Kuidas sedasi!
Peab värvitama edasi!”
Kõik hüüdsid pahandatud suist:
„On selgelt näha ju, et muist
on ikka värvimata!”

Siis „Rahu!” ütles pintslimees.
„Ei tasu minna närvi.
Nüüd väike vahemäng on ees
ja kohe on meil värvi.
Ma arvan, te ei näinud vist,
kust võtsin ennist rohelist,
et loote tühja lokku.
See võib küll nõnda olla, sest
ma sinisest ja kollasest
ju segasin ta kokku.”

Ja kohe, sama silmapilk,
siit potist piisk, sealt potist tilk,
ta värve liitma hakkas.
Töö imetabast tooni tal
järk-järgult võttis pintsliall
ja meistrit kiitma hakkas.
Sai sinisest ja punasest
nüüd tehtud kõik, mis lilla:
kõik tõrvalill ja kurekell
ja näälikesed niitudel
ja õhtupilvevillad.

Said osa sinipunasest
muist metsalinnumunadest
ja õietupsud sirelil
ja siin ja seal veel mõni lill
ja mõni karp ja mereloom
ja sitasitikas ja ploom
maa elanike killast.

Kui tüdis lillast rahvasumm,
kui lillal juba puudus lumm,
töö meister hetkeks peatas.
„Nüüd jõhvikaist ja munadest
ehk kollasest ja punasest
ma ruuget teen,” ta teatas.

Ja oligi nii – asi ants.
Sai valmis ruuge värv, oranž
(ka ruskeks vahel hüütud).
Ning ergavaks nüüd otseteed
said pintslitõmbest asjad need,
mis seni näisid tüütud:
va apelsin, see vesipall,
ja orav, seni vesihall
(kes talveks ruuge naha
ka nüüd veel võtab maha!),
ja pihlamarjad pihlapuus
ja saialilled suvekuus
ja tarbeasjad sellised
kui tulelõõsk ja tellised.

Siis segas meister värve veel,
täis värvimiselusti meel.
Ja kui see töö nii käis ja käis,
sai maailm lõpuks värve täis.
Seal olid paatjas, pruun ja beež,
ja kahkjaroosat vilkus vees,
ja varjundeid said hall ja must,
ja hõbe ilmus kes-teab-kust,
ja verev lõõskas kümmet moodu
ja rohelised omasoodu.

Siis algas äkki jälle kisa:
„Ei, enam ära värve lisa!
Liig kirju on see uus maailm.
Siin lihtsalt puhkust tahab silm!”

Nüüd hakkas naerma pintslimees
ja lihtsalt maha istus.
Ja ütles nõnda pintslimees:
„No küll on rist, sa Kristus!
Te täitmatud ja arutud,
küll on teil soove varutud!
Kuid olgu, mis seal ikka.
Las tulla appi laps ja mees.
Kõik topsikud, kus värvid sees,
me seame siia ritta.
Ei ole mõtet halada.
Kui kõik siin kokku valada,
siis saame, nagu vaja,
hea silmarahustaja.”

Ei uskunud küll rahvasumm,
kuid ootas siiski, vait ja tumm,
kui meister nõu viis jõusse –
kõik kallal ühte nõusse.
Ja kui siis täis sai tõhus toos,
kõik põhivärvid olid koos,
käis naer tal üle palge:
nõus oli puhas valge.

„Ohh!” tegi ootav rahvapaar.
„Vaat, see on alles õige karv!
Vaat, nüüd sul käes on õige soon!
Vaat, see on alles õige toon!
Ei olnud üldse vaja vist
maailma kirjuks ajamist!”

Nüüd naeris meister üle näo.
Ta naeris lihtsalt ülejõu
ja pistis pintslit potti:
„Oh, sõbrad, küll te jutt on narr!
Teil peas on värvi virr ja varr,
ei saa te enam sotti,
et valge mõjub sellel moel
vaid kõige kirevuse toel.”

Ja kuulamata enam nõu,
suur meister võttis kokku jõu,
et panna valge paika.
Tal pintsel viskas tireleid,
kui värvis valgeid sireleid
ja ülaseid ja õisi muid
ja õiekuhjas maikuu puid.

Lõi takti meistri habe pikk,
kui meister värvis paberit.
Ja muhe muie oli tal,
kui värvis pilvi taeva all.
Ning mängis, tantsis pintslijoon,
kui värvi said sealt kits ja voon
või lendav merelinnuparv
või väikse puudli krussis karv.

(Jääkaru kõigi teiste seas
ka oli meistril seisnud peas,
et kõik võiks saada aru,
mis sorti on see karu.)

Töö käis ja pintsel kihutas
ja äkki –
ja vaata –
pilvi pihutas
ning viskas tiire taeva all,
kui oleks tuli karvust tal.

Pehme, kohevil,
kui udusulg,
kui lambavill,
eks valgest pilvest lange
suur valge lumi hange.

Täis lund said vaatajate peod
ja värvimeistri imeteod –
kõik lumi kinni kattis
ja valge alla mattis.
Just nagu soovis mõni mees,
kõik saigi valgeks silme ees.

Siis naeris meister: „Olgu nii!
Need, kes ei taha värve,
nüüd kuni suure sulani
las rahustavad närve!”